Eesti Wabariigi aega tuli Suurupi poolsaar keset ehitusmöllu. Peale Jaapani sõjas (1904–1905) lüüasaamist valmis 1907. aastal Vene Tsaaririigi uus kaitsekava, milles oluline osa langes just Tallinnale. Siia otsustati rajada Läänemere sõjalaevastiku operatiivbaas, mille toeks ja lahesuudme riivistajaks planeeriti Tallinna ja Porkkala merekindlused. Töölisteks olid Venamaa vabapalgalised ning tšehhi-ning poola sõjavangid, kes kandsid oma Austria-Ungari mundreid. Rajati merekindlustuse positsioone ja neid teenindavaid raudteid ning munakiviteid. Uskuda võib, et elu oli ränk. Suurupi barakklinnaku toitlustuspunkti juhatajaks oli Leopold Kann ning poodnik Herbert Haljaspõld, kes olid tulihingelised revolutsionäärid. See kindlasti seletab ka tööde venimist Suurupi positsioonidel. Suures plaanis pidurdas positsioonide valmimist alanud I maailmasõda ja kerkinud terasehinnad.
Ilukirjandusliku loo sellest ajast jutustab Aleksander Lipp oma romaanis „Suurupi aare“.
Punavägede taandumisel positsioonidelt põletati maha barakklinnak ja õhiti positsioonide diiselgeneraatorijaama varjend koos laskemoonalaoga.
Saabus Eesti Wabariik ja lehvima hakkas uhkelt meie Sini-must-valge trikoloor.
Peeter Suure merekindlustuste positsioonidest kohandati Rannakaitsepatareid ja loodi Suurupi Kommandatuur. Rannapatarei nr.6 esimese ülema kapten Arvid Melkovi ametisse astumise päev 10.oktoober 1919 a. peetakse Suurupi merekindlustuste alguseks Vabadussõja lõpus oli Rannapatareis nr.6 laskekorras vaid üks kahur. Aegamööda täiustati positsioonide varustust.
Raudtee Suurupi kindluspiirkonnas säilis ja oli kasutusel kuni esimese vabariigi lõpuni.
Veel siiani võib tähelepanelik vaatleja mõista, kus kulgesid vanad raudtee lõigud. Munakivi tee lõigukesi on säilinud ka tänasesse päeva, enamus on siiski üle kaetud tänapäevasema materjaliga.
Tuletornid olid töös. Sõja ajal oli aegu, kus anti tuletornidele pimenduskäsk. Suurupi tuletornid I maailmasõjas kannatada ei saanud. 1921 aastal töötas Suurupi ülemises tuletornis ülevaataja ja kolm teenijat ning Suurupi alumises tuletornis kolm teenijat ja Ninamaa sireenijaamas kaks motoristi. Ülevaataja vastutas ka alumise tuletorni ja Ninamaa sireenijaama töö eest.
Rannapatarei ajateenistujad olid abiks ka tuletornides.
Pärast Eesti Vabariigi okupeerimist 1940 aastal anti tuletornid üle NSV Liidu Sõjalaevastiku hüdrograafiateenistusele ning paljude tuletornide meeskonnad vahetati välja. Ka Suurupis oli muutusi, lahkuti „viimase paadiga“ ja oli intriige ning reetmisi.
1944. aastal Saksa vägede taandumisel Eestist oli neil käsk olulised tuletornid õhkida.
Suurupi ülemise tuletorni juures toimus ka lahingutegevus. Tuletorni õhkida ei õnnestunud kui laternaruum süttis mürsutabamusest ja kannatada said ka trepid. Taastamismeeskonna juhiks sai Elmar Kares, kes oli osalenud ka tuletorni kaitses. Peale taastamist sai temast Suurupi majakaülem ja Suurupi tuletornidesse jäid tööle eestlased. Alates 60.-ndatest saadi ka luba pidada tuletorni vahiraamatut eesti keeles. Peale Elmar Karese pensionile minekut, kutsus ta enda asemele majakaülemaks oma ristitütrest vennatütre koos tema mehega. Nii jätkus nii eestlastega mehitatus kui ka võimalus tulla tagasi koju, millesse palju aastaid panustatud.
Taasiseseisvumisperiood oli tuletornides ärev. Nagu paljudel, ei olnud ka siin kindlust, mis saab või mis tuleb? Kas ja millal antakse tuletornid üle Eesti Vabariigile? Mis saab majakavahtidest? Kas tuleb loobuda oma tööst ja kodust? 1990 aastal moodustati Veeteede Amet, navigatsioonimärkide üleminek, koos meeskondadega võttis aega veel mõned aastad.
Kuni lõpuks võis täiesti seaduslikult lehvida sini-must-valge ka Suurupi tuletornide linnakutes.
Uue navigatsioonimärgistuse tehnika väljatöötamine võimaldas järk-järgult asendada tuletorni töö juhtimine, kontroll ja valve automaatseadmetega. Oma koju jäämine sai kindlaks alles aastatuhande vahetusel, kui automatiseerimine oli kindel. Kuid ajaloolised tuletornid vajavad säilimiseks ikkagi hoolt ja elu enda ümber. Suurupi tuletornide ümber toimetavad nüüd koduaedades viimaste majakavahtide tütred oma peredega. Selleks, et hoida tuletornid avatuna panustab kogu pere igapäevaselt nii tuletorni kui ka selle ümbruse korrashoidu. Tuletornide haldamiseks ja kohaliku kultuurielu edendamiseks on loodud MTÜ Suurupi Selts.
MTÜ Suurupi Seltstellis Eesti Vabariik 100 tähistamiseks 50 meetri pikkuse Eesti lipu. Seni on lipp olnud lahti rullitud spaleeri käte vahel Suurupi alumise tuletorni juures Harjumaa laste- ja noorte laulu- ning tantsupeo tule süütamisel, kuid nüüd, riigilipu 135. aastapäeval, asetasime selle kaunistama ajaloolist tuletorni.
Igapäevaselt võib linnakus näha lehvimas viirgu, kuid Suurupi ülemises tuletornis on igapäevaselt välja pandud veel üks ajalooga lipp. Tule ja kuula selle lugu.
Nautigem tänast sinist taevast, armastage musta kodumaa mulda ja ehk pole valge vaid unistus kord tulema pidanud valgest laevast!
ILUSAT EESTI LIPU 135. AASTAPÄEVA!