Millest
  • Aed
  • Haridus
  • Iluteenus
  • Kinnisvara
  • Kogukond
  • Maavara
  • Majutus
  • Ostlemine
  • Religioon
  • Sport
  • Teenused
  • Toitlustus
  • Transport
  • Vaatamisväärsus
Kus

Ajalooliselt on Harku valla tänasel rannajoonel asunud kolm sadamat – Tilgus Sõjasadam ja Kivisadam ning Suurupi poolsaare põhjakaldal Lootsisadam. Katariina trepp toob sind Muraste paeplatsilt (kunagine Rannamõisa kivitööstus) alla mere äärde endise Kivisadama muulile.

Katariina trepil on 186 trepiastet.

[cmppp_restricted]

Trepp on seotud paeplatsi all oleva paekivi tööstuse taluga. Trepi kõrvalt läks vagonettide trossliin kivisadamasse, et paekivi laevadele laadida. Trepist paremale asus kivide transportimiseks raudtee, kust vagonettidega murtud ehituskivi viidi Tallinnasse ja kaugemalegi. Ajalugu on talletanud ka sellise rajatise nagu Muraste paemurru sadam, tänaseks nõrgalt kuid siiski aimatavalt säilinud sadamakoht toonastest murtud kividest. Eks mõisal oli vaja ka ära elada ja väärt ehituskivi rahaks pööritada. Ja kohalikud talumehed said ka seeläbi tööd murda. Muraste paekivi on kõrgelt hinnatud. Seda kinnitab fakt, mille järgi on paekivi Muraste karjäärist jõudnud isegi Peterburgi, kus kasutati seda trepiastmete ehitamisel.

Muraste külaseltsi projekti kaudu sai mõned aastad tagasi ka trepile antud värskem välimus, korrastatud vaheplatvormide pingid ja käsipuud. Jälle meie oma kandi tublid mehed tegutsemas – järjepidevus ja teotahe.

Käesoleva virtuaaltuuri on loonud aprillis 2020 Google Street View fotograaf Rene Mitt. Virtuaaltuur algab Muraste Discgolfi väljakult ja viib sind Katariina trepist alla, ületad Tilgu tee ja saad nautida päikesetõusu Meriküla rannal.

Päikesetõus- Meriküla-rannal-Foto-Rene-Mitt



Päikesetõus Meriküla rannal. Foto: Rene Mitt, aprill 2020

1976 aastal korjas siine koduloouurija Juuljus Põldmäe Ranna Sovhoosi asutajate mälestusi. Otto Kivistik rääkis muu hulgas ka oma noorusest, kuhu kuulus ka töö paemurrus. Mälestused Tabasalu raamatukogus, aga siin väike lõiguke sealt.

Siis sain teada, et Rannamõisas, minu kodukandis, ehitatakse paemurdu kivitööstust ja ma tulin Tallinnast ära paemurru tööliseks. Ei mäleta enam, mis aastal see ära tulek oli, kuid kuupäev on selgesti meeles: oli nimelt 6 märts vana kalendri järgi, kui esimest päeva paemurrus tööle hakkasin. Kevad oli sel aastal erakordselt varajane. 6. märtsil (uue kalendri järgi 19. märtsil) kasvas juba suur rohi ja me töötasime paemurrus särgi väel. Kivitööstuse asutajaks Rannamõisas oli Teslon. Tal oli varem olnud kivitööstus Sangastes, kuid kuuldavasti peeti Rannamõisa paasi palju paremaks, mispärast Teslon lõpetas tegevuse Sangastes. Ta ostis Rannamõisa parunilt ja „Meriküla“ talu omanikult Peeter Rikkolt tüki maad ning tõi kivitööstuse Sangastest üle Rannamõisa. Rannamõisa alla ehitati ka sadam ja tehti palkidest sild Kividega täidetud kastidel merre. Mina võtsin algul osa sadama ja silla ehitamisest, hiljem hakkasin paemurdjaks.
Kivitööstuses hakati tegema peamiselt arssinakive ja trepiastmeid. Valmistoodangut transporditi rullikutega murrust sadamasse, kus see laaditi laevadele. Trepiastmed läksid algul oma tööstusse hööveldamiseks šleifimiseks, pärast laaditi needki laevadele. Arssinakivid viidi suuremalt jaolt Tallinna, kust neist tehti kõnniteed, astmekive aga saadeti peale Tallinna veel Peterburgi. Ka Soome saadeti meie tööstuse toodangut, kus sellest oli tehtud isegi üks kiriku põrand.
Sadamasillal oli kaal ja rullikud kaubaga läksid kõik üle kaalu. Süllakive müüdi nimelt kaaluga. Trepiastmed ja arssinakivid läksid müügile tükiviisi. Igal rullikul pidi olema kive 75 puuda. Kui juhtus olema vähem või rohkem, rihiti vahe tasa järgmise rullikuga.
Rannamõisa paemurrus oli väga hea kivi. See oli mitmekihiline ja igal kihil oli oma rahvakeelne nimetus. Erinevatest kihtidest sai ka erinevat materjali. Kõige pealt tuli muidugi pind mullast puhastada. Mulda oli õnneks väga õhukene kord, ainult mõni toll. Pärast mulla ära ajamist hakkas paekivi murdmine kihtide viisi. Kihtideks oli kõigepealt 3-4 kihti arssinakivi, siis aga tuli juba astmekorrad, millistel meie keeles olid järgmised nimetused:
I kord – „praak kord“ umbes 4 verssokit paks;
II kord – „tulekord“ See andis raiudes sädemeid;
III kord – „roosikord“ selles olid mitmesugused lillede kujutused;
IV kord – „koldse lõua mees“ selles kihis olid kuldkollased vöödid sees;
V kord – „arssina kord“ sellest sai 2-3 korda arssinakive.
VI kõrs – „nimeta kord“ see oli umbes 1 arssina paksune, millest saeti trepiastmed.
Kui algas I maailmasõda, kuulusin mobilisatsiooni alla. Mind, aga kohe alguses sõjaväkke ei võetud, vaid sain valge passi, mis tähendas sõjaväeteenistuse kõlbmatust. Hiljem aga oli sõtta ikka rohkem ja rohkem mehi vaja ja siis hakati uuesti läbi vaatama ka valgepassimehi. Kutsuti mindki Tallinna sõjaväe-komisjoni. Olin päris kindel, et mind teenistusse võetakse, kuna tervisel ei olnud midagi viga. Ütlesin seda ka kivitööstuse mäeinsenerile parun Huenele, tema aga vastas: “ei lähep. Teie jääp siia tööle! Hakkap tunnelikive puurima!“ Huene tuli minuga sõjaväekomisjoni kaasa. Komisjon asus Tallinnas … ias uulitsas nr. 39. Huene õiendas minu eest kõik asjad ära, minul tuli ainult allkiri anda, jään paemurdu tööle. Nii jäigi sõtta minemata. Peale minu jäi paekivitööstusse kohale veel ainult 6 meest, teised läksid kõik sõtta. Minul tuli aga paemurrus töö varsti lõpetada, sest juba teisel sõja-aastal hakati ehitama kindlustusvööndit Tallinna ümber ning meidki saadeti murrust sellele tööle. Läksin kõigepealt männikule ja töötasin seal kivipurustaja –„tarabelka“- peal. Hiljem läksin Sausti, kus tegime blindaaže ja traataedu. Olin seal ka veebruarirevolutsiooni ajal ja Kerenski ajal. Palka maksti Kerenski rahades, mis olid suurtes poognates lahti lõikamata nagu kangas.

Argo Pungas meenutab: Seal all talus elas tema vanaisa vend Ain Pungas, kes peale sõda peitis ennast Ida Virumaalt Maidlast küüditamiste eest sinna alla peitu. Otse piiritsooni ja ussipesa vahetusse lähedusse. Mäletan, et tulime perega talle külla, kusagil aastal 1967, siis oli selle trepi kohal puude vahele tõmmatud köied, et hea turnimisega sai üles alla. Vanaonul oli viis poega ja üks tütar. Üks poegadest oli ENSV teeneline leiutaja Toom Pungas, Jüri Pungas oli Jäneda sovhoostehnikumis õppejõud, Mati Pungas TPI- s õppejõud ja kus iganes, Ants Pungas Leningradis NSVL kõvemaid elektriinsenere, ehitas Egiptuses 60-datel hüdroelektrijaama ja hiljem inspekteeris NSVL suurimaid elektrijaamu ja Riho Pungas lihtne teenistuja. Peale Toomi olid kõik pea 2m pikkused. Kord 1970-date alguses isakodus kokku saades otsustasid poisid, et muretsevad kusagilt trepid ja panevad sinna siis paika. Nii tehtigi ja tänaseks on see trepp siis seal selline nagu ta on, küll juba renoveeritud. Vendadest elus on ainult Mati ja Jüri, Riho suri kuu aega tagasi. Täna tegutsevad seal all Toomi ja Mati lapsed. Kuna nagu Eestis tavaks, pärandusi ei suudeta edukalt lahendada, seisab talu aastakümneid tühjana ja laguneb.

Muideks, see tühi Ilmandu väli oli kunagi paksult kadakaid täis, aga mingile tippkommunistile, nimi ei tule meelde, kas oli mingi Norak vms, ei meeldinud kadakad, pidavat matslust näitama ja oli lasknud lagedaks raiuda.

[/cmppp_restricted]

Hinda või kommenteeri

Sinu hinnang sellele kirjele

angry
crying
sleeping
smily
cool
Sirvi

Your review is recommended to be at least 140 characters long

Sinu taotlus on edukalt sisestatud.

Kuva kõik lahtiolekuajad
  • LaupäevAvatud 24 tundi
  • PühapäevAvatud 24 tundi
  • EsmaspäevAvatud 24 tundi
  • TeisipäevAvatud 24 tundi
  • KolmapäevAvatud 24 tundi
  • NeljapäevAvatud 24 tundi
  • ReedeAvatud 24 tundi
  • €€€

Taotle see kirje endale