Kumna mõis Claimed

Kumna uus mõisahoone on kerkinud 20. sajandi esimesel veerandil juugendstiili- järgse neoklassitsismi tõusulaine harjal. 

Kumna küla on, nagu paljud Põhja-Eesti külad, leidnud esmamainimist nn. Taani Hindamisraamatus , mis pärineb 13. sajandist. Selle järgi võib Kumna küla kirjalikult tõestatud sünniajaks lugeda 1219-1220. Kumna küla suuruseks oli märgitud 10 adramaad ja omanikuks (läänimeheks) Thitmar, kes oli suure tõenäosusega kohalik ülik (oli ka Humala küla omanik). Kohanimeks ei olnud tollal Kumna, vaid Engael, millest hiljem kujunes nimevorm Engla. Kohanimi Engla kadus käibelt ca 100 aastat tagasi.

Esimeseks nimeliselt teadaolevaks,  kindlalt  kohalikku päritolu Kumna läänimeheks (mõisnikuks) oli Ohtra Jürgen.  Ta oli üks nendest, kes aitasid kaasa Rootsi edule ja venelaste väljatõrjumisele Eestist. Tasuks oli 20. mail 1581 Tallinna linnuse pealikult saadud läänikiri, mis andis pärandatava valdusõiguse 4-adramaalisele Kumna talule (külale) Keila kihelkonnas. Selle eest kohustus Ohtra Jürgen igal aasta sügisvakuse ajal maksma 20 marka raha ja varustama sõjakäiguks ühe kergratsaniku.

Klassikalises mõistes võib mõisa sünnipäevaks pidada  10. juunit 1627, mil Eestimaa kuberner Johann de la Gardie määras kindlaks Kumna piirid.Mõisa esimeseks omanikuks sai Tallinna Niguliste kiriku pastor Johann Knopius (Johannes Cnopius), kelle nimest on mõisa ja küla  ka Knoobuseks kutsutud. Johann Knopiuse pärija oli tema poeg ratsaväekapten Hans Knopius. Temalt päris õde Katharina (+1685), kes oli abielus Kirbla pastori Daniel Göbeliga (+1656). Temalt omakorda poeg, ratsaväekapten Heinrich von Göbel. Mõis redutseeriti, kuid jäi Heinrich von Göbelile alalisele rendile. Tema surma järel on mõisa omanik lesk Anna Gerdruta Göbel (sünd. Elfering). Põhjasõja järel on mõis katku tõttu täiesti tühi.

1722  aastal müüb Anna Gerdruta von Göbel Kumna oma tütre ja tütremehe nõusolekul kapten Franz Lembergile, kes ostab selle oma naisele Margaretha Christina Breselile. Viimaselt pärib mõisa tema poeg Johann Friedrich Lübecken.

1778 aastal müüb Johann Friedrich Lübeckeni lesk Anna Johanna Lübecken (sünd Harpe)  mõisa kindralleitnant Karl Reinhold von Kosküllile (1731-1804).

1805 a. pärib mõisa  tema poeg Peter Friedrich August Kosküll (1763-1827), kes müüb  mõisa 1816.a. Johann Lütkensile.

1838 a. pandib riiginõunik õigusteaduste doktor Johann von Lütkens mõisa kindralmajor Georg von Meyendorffile. Pandileping muudetakse 1844 a. ostu-müügilepinguks.  Kuni Eesti Vabariigi maareformini 1918 a. jäi  Kumna mõis  Meyendorffide suguvõsa omandussse. Meyendorffid tõusid Vene õukonnas kõrgetele positsioonidele ja nautisid talvist seltskonnaelu Peterburis. Kumnat kasutati peamiselt suveresidentsina. Perekonnas oli tugev militaarne traditsioon: Georg von Meyendorff oli kindraladjutant ning keiser Aleksander II ülemtallmeister, ning tema viiest pojast neli olid samuti kindralid. Üks neist, Teofil von Meyendorff (1853–1919), kindraladjutant ja Georgi ordeni kavaler nagu isagi, oli Kumna viimane omanik enne maareformi. Teofili poeg Georg võitles Vabadussõjas Balti pataljonis ning pärast sõda sai soodsalt rendile mõisamaadest moodustatud Aia talu ,millel paiknenud hoonetest ehitatigi hiljem uus mõisahoone.Hiljem osteti lisaks Aia talule veel 2 talu kuhu 1920-30. aastatel suguvõsa kogunes. Meyendorffid tegid oma rahvusvahelisi sidemeid kasutades pingsat tööd, et punase terrori kätte jäänud sugulasi Nõukogude Venemaalt välja nõutada(osta). 1935 a. müüs Georg Meyendorff (1894-1982) Aia talu Emmeline Kromelile (Stackelberg), millest saadud raha läks Venemaale jäänud sugulastele välispasside ostmiseks. 1937 a. tagastati  Teofili lesele Helene Meyendorffile (sünd. krahvinna Shuvalov) Kesk-Kumna talu, millel paiknes mõisa vana peahoone.

Meyendorffid lahkusid Saksamaale 1941. aastal, järelümberasumise käigus olles enne jaganud elamist Nõukogude sõjaväega. Sõja ajal oli mõisas Abwehri luurekool,mida inspekteeris isegi Abwehri kõrgeim ülemus admiral W. Canaris.Peale sõda oli mõisas nõukogude  sõjavägi ja kolhoosi kontor. 1980  aastatel kasutati mõisahooneid õpilasmaleva elupaigana, siis seisis see  rüüstatuna tühjalt, kuni 1999 a. omandas  mõisa uue peahoone avaliku oksjoni kaudu Loodustoode OÜ.

Kumna mõisa ajaloolis-arhitektuurne väärtus.

Kumna mõisasüdames kohtame kummalist kooslust: ühekorruselised puust venepäraste nikerdustega hooned kõrvuti klassitsistliku, valgete sammastega piduliku paleega. Siinne mõisamaastik loob ilmeka sideme vene ja euroopaliku kultuuri vahele, rääkides Baltimaade aadlikest kui omainimestest Peterburi ja Berliini kuningakodades. Kumna uus mõisahoone on kerkinud 20. sajandi esimesel veerandil juugendstiili- järgse neoklassitsismi tõusulaine harjal. Kui sageli võttis juugendklassitsism pehmemaid ning sujuvamaid vorme, justkui mahendades klassitsismi külma pompoossust, siis siinne palee viitab pidulikule ampiirile: joonia kapiteelidega poolsambad, viiluväljal lintidega põimitud loorberipärjad jms. Tähelepandavad on ka interjöörid. Hoolimata võrdlemisi väikestest mahtudest oli taotletud interjööri teatraliseerimist viimase piirini. Peegelvõlviga saal teisel korrusel oli kaunistatud sammaste ja rõhtsate karniisidega, seinad jaotatud stukkreljeefide abil ristkülikukujulisteks väljadeks.Vana mõisamaja kõrvale kerkinud uus hoone oli mõeldudki mitte niivõrd elamiseks kui eeskätt just pidulikeks vastuvõttudeks, mida sealse mõisa härrased, Peterburist Londonini rohkeid sidemeid omanud Meyendorffid laialt harrastasid.  Tänu töökusele ja visadusele ning abielusidemetele mõjukate aadliperekondadega (Shuvalov, Sheremetjev, Trubetskoi, Rajevski jt) tõusid Meyendorffid tsaari õukonnas kõrgetele võimupositsioonidele, kuid ei unustanud kunagi kodukohta, suviselt kaunist Kumnat. Pärast  revolutsiooni sai Kumnast neile turvaline paik, kuhu nad põgenesid paremaid aegu ootama. Siis tuli maareeform ning Kumna mõisamaad jägati taludeks. Töökad Meyendorffid suutsid ka uutes tingimustes hakkama saada- algul võeti maid rendile, hiljem osteti riigi käest kokku 3 talu, lisaks tagastati üks talu, millel asub mõisa vana peahoone.

Kumna härrastemajas leidus kaasaegsete sõnul väärtuslikku rokokoomööblit ning vaimustavaid kunstiteoseid. Eriti tähelepanuväärne oli suur raamatukogu, millest osa on säilinud Eesti Rahvusraamatukogus. Kuni 1949. aasta detsembrikuuni seisis mõisa maadel maantee ääres Martin Lutheri pronkskuju, mille autor oli professor Clodt von Jürgensburg Peterburist. Lutheri monumendi tellijaks oli 1862. aastal Georg von Meyendorff, kes oli tollal Ülevenemaalise Evangeelse-Luterliku Konsistooriumi president. Olles keiser Aleksander II ülemtallmeister ja tema perekonnas “oma” inimene, on tema teeneid Peterburi Jaani kiriku rajamisloa saamisel ja ehitamisel raske üle hinnata. Selle eesti kultuuriloos märgilise tähtsusega kiriku 150. aastapäeva tähistati 2010 a.

Tema poeg Teofil von Meyendorff oli ka teenekas ühiskonnategelane. Ta oli üks Venemaa Olümpiakomitee asutajaid ja selle esimene auesimees. Teofil von Meyendorff oli ka Peterburi raskejõustiku spordiseltsi “Bogatõr” asutaja ning meie esimese olümpiamedalisti Martin Kleini (elas ja treenis Peterburis) jõudmises  Stockholmi olümpiale 1912 a.oli ka tema osa. Teofili poeg Georg kui Balti pataljoni kapten Vabadussõjas väärib samuti esiletõstmist.

Kumna mõis on jätnud jälje ka Eesti tennise ajalukku. Nimelt asutati Kumna mõisas 1911. aastal “Kumna spordiring”, mis astus samal aastal Ülevenemaalise Lawn-Tennise Klubide Liitu. Üks Meyendorffidest-William von Meyendorff tuli ka 1920.a Eesti esimeseks tennisemeistriks meeste paarismängus.