Ninamaa nautofon

19. sajandil navigeeriti rannikumeres kompassi kõrval visuaalsete meremärkide järgi: majakad, liinimärgid, poid jne. Halva nähtavuse korral see võimalus puudus. Et udu korral laevu helisignaaliga ohtlikest karidest ja madalikest hoiatada, rajati mitmele poole majakate juurde spetsiaalsed sireenijaamad. Sellised auru või suruõhuga käitatavad sireenid olid olemas näiteks Mohni ja Pakri tuletornide juures. Suurupis rajati selleks majakast eemale Ninamaa neeme tippu lausa eraldiseisev sireenijaama kompleks. Sellisena on Suurupi – Ninamaa sireenijaam unikaalne nähtus.

Sireenijaam on ehitatud aastatel 1898 (aastaarv küttelao ukse kohal) või 1899, millal oli ka vähemalt ühte Suurupi majakat ümber ehitatud.
Esialgne puidust sireenihoone paiknes neeme kirdepoolsel küljel praeguste kuuride kohal.
Millalgi, enne Eesti Vabariigi teket ehitati uus kivist sireenihoone;
Esimene sireenihoone lammutati nõukogude perioodil ja selle asemele ehitati kuurid.

Sireenijaam elektrifitseeriti 1961. aastal. Millalgi pärast seda asendati auru või suruõhuga töötavad sireenid elektriliste nautofonidega.
Sireenijaam töötas viimati 1980. aastate keskpaiku.

Ninamaa neeme tipul kaldajärsakul olevast sireeni ja teenindavate hoonete kompleksist pisut eemal, kaldajärsaku all asuv nautofoni mast. Seoses pideva lainetuse mõjust tingitud pinnase erosioonist on mast oma kohalt nihkunud ja viltu vajunud. Mast on rahuldavas seisukorras.

Nautofoni mast on nõukogudeaegne rajatis. Mast on säilinud esialgsel kujul kaasaarvatud sireenid.