Türisalu raketibaas

Keila-Joa lähedal asus NSVL-i 2. õhutõrjeraketidivisjon, mis haaras enda alla 423 ha suuruse maa-ala.

Esimene maaeraldus sõjaväebaasi loomiseks Keila-Joal tehti Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrusega nr 034 27. juunist 1946 , 423,2 ha, hiljem lisandus neid juurde.

1950ndate algusest kuni aastani 1960 oli Türisalus lennuväli, kus opereeris 572. hävituslennuväepolk (s/o 60267). Lennurajad on veel praegugi looduses aimatavad ja lennujuhtimistorni varemed alles. Tõenäoliselt oli juba siis mõni linnaku hoone juba olemas.

Seniitraketivägi asus Türisallu 1960ndate alguses: 08.– 09.1964 formeeriti 1142. seniitraketipolgus Keila-Joal endisel lennuväljal neli divisjoni (3 tuledivisjoni ning 1 tehniline) kompleksiga S-200 „Angara“. Nende positsioonide rajamine fikseeriti USA luure poolt juba 1964/65. a talvel. Türisalu seniitraketibaas ja linnak kuulus 14. Õhukaitsediviisi koosseisu. Diviis koosnes järgmistest väeliikidest:
– seniitraketi- ehk õhutõrjeraketivägi – ühtekokku 45 seniitraketibaasi;
– raadiotehnikavägi – ühtekokku 34 raadiolokatsioonijaama, 26 liikuvat raadiolokatsioonkõrgusmõõturit ja 9 automatiseeritud juhtimissüsteemi;
– hävituslennuvägi – ühtekokku 4 lennuvälja 104 hävitaja ja 10 lahingkopteriga.

Sõja-ajaloo seisukohalt vajab märkimist tõsiasi, et Külma sõja perioodil oli Eesti NSV õhuruum peaaegu täiuslikult valvatud ja õhutõrjevõimekus oma aja kohta väga heal tasemel.

Türisalu linnakus paiknenud 94. seniitraketibrigaadi juhtkonnale ja staabile allus kuni 17 seniitraketidivisjoni ja 3 tehnilist divisjoni Harju- ja Läänemaal. Peamiselt selle brigaadi sõjaväelaste perekondadega oli asustatud kogu Keila-Joa asula. Mõned linnaku hooned on 1961. aasta NSVL topokaardile isegi kantud.

Klubihoone oli omal ajal üks Harku valla suurimaid saale ja siin asus ka kino ning spordisaal. Kahjuks saab tänapäeval seda klubihoonet näha ainult virtuaalselt VisitHarku virtuaaltuurist, sest klubihoone lammutati sügisel 2020. 

Türisalu raketibaas on Eestis paiknenutest pindalalt üks suuremaid. Selle relvastusse kuulusid kuni 250 km laskeulatusega raketid S-200 ehk põhimõtteliselt suudab märki tabada igas Eestimaa otsas. Rakett on 8.5 meetrit pikk.

Türisalu raketibaasis oli kokku viis raketi laskepositsiooni. Iga laskepositsiooni juures oli 6 laskepesa. Nendest kolmes laskepositsioonis oli eraldi betoonehitis, milles oli kassett, kus hoiti kahte S-200 raketti veel valmis, et vajadusel laskepesasse viia kiirelt uus rakett valmis. Laskepesad olid 24/7 valmis S-200 rakette lendu saatma. Kõrval asunud betoonehitises oli kassett, milles hoiti laskepesasse tõmbamiseks alati valmis veel kaks S-200 raketti. 

Rakettide laskepesad olid ümbritsetud muldvallide ehk reduutidega. Üle muldvallide võis olla ka kaitsevõrk, et rakette varjate. Seda suurt hulka mulda veeti 10 aastat siia kokku Vaila-Naage tee äärest. Kui juhtude liikuma Vaila-Naage teel, siis märkate kindlasti pikki veekogusid (tiigid). Need ongi tekkinud mulla väljaveost aastatel umbkaudu 1954-1964.

Nõukogude väeosad lahkusid Türisalust ja Keila-Joalt 1992 – 1993. Rüüsted algasid kohe peale nõukogude sõjaväe lahkumist.

1994 – 1997 puhastas sealset pinnast ja põhjavett reostusest AS EcoPro.

See ülemine pilt on 360 virtuaaltuur. Liigu pildis ringi, näed rohkem.

Käesoleval lehele esitletud materjal pärineb:
Eesti sõjaajaloolise arhitektuuripärandi kaardistamine ja kasutusvõimaluste analüüs. 19. ja 20. sajand“ Türisalu seniitraketibaasi linnak Objekti dokumenteerimine. Koostajad: Ain Tähiste, Jüri Pärn, Mart Mõniste

Nõukogude ajal rajatud Keila-Joa 94. seniitraketibrigaadi (s/o 56178) divisjonigrupi raketibaasist olid projekti Eesti 20. sajandi (1870-1991) sõjalise ehituspärandi kaardistamine ja analüüs läbiviimisel alles veel kunagise baasi hoonete jäänused enam kui kümnel kinnistul, mis paiknesid lähiaadressidel Lagendiku-Risti (36 ha), Innulangi (14 ha) ja Hallika 1 (18 ha). Seega hõlmas Keila-Joa alevikust 1,5km kirdes ning merest umbes 1 km kaugusel paiknev linnak 68 ha, millest lõuna pool paikneb veel kunagise lennuraja ase ning edelaküljel varemestunud raketibaasi linnak.

Tugevasti lagunenud ja rüüstatud hoonetest suutsid kaardistajad ja 2015. aasta novembris fotofiksaaži teinud Ain Tähiste ning Mart Mõniste loetleda 35 varet, millest mitme puhul oli nende kasutamisaegset täpset funktsiooni juba äärmiselt raske määrata. Maaameti geoportaalil on need sel juhul siiski tähistatud märkustega: hooned (3tk), juurdeehitusega hoone, komandopunkt, väikesed hooned (2tk), mullavalliga stardipositsioon, madal paekivist hoone, tuletõrje post, viilkatusega hoone, stardipositsioonil olevad angaarid (3tk) lennujuhtimistorn, varjend/angaarid, väike hoone ja käimla, varjend ja paraadsein, ringmüüriga kompleksid (2 tk), pääsla rusud, pantsir (soomustatud angaar), kaks pisikest varjendit, dott, suure hoone seinad, reservuaar (tuletõrje veevõtukoht), väike putka, tankla ase, suured angaarid ( 2 tk).

Neist imposantsem on kolmekorde okastraataiaga ümbritsetud 35 m pikkune , 6,5 m laiune ja 5 m kõrgune betoontunneli sarnane raketihoidla, mis pealt oli kaetud muldpinnasega ja mida suleti tonne kaaluvate kahepoolsete metallalustega. Oma mõõtmetelt olid suured (3524 m) ka mitmed angaarid. Samas oli raketibaasi kompleksis ka oluliselt väiksemaid (11, 63, 6m) moodulangaare.

Siin asus Post nr 2, mis oli otse alluvuses Moskvale. Ohvitserid korraldasid siin ööpäevaringset valvet. 1980-ndatel võis siin olla lisaks seniitrakettidle ka tuumarakett.

Säärast hiigelrajatist teenindava isikkoosseisu majutamiseks oli raketibaasi merepoolsele küljele 29 ha suurusele alale alates 1970. aastatest rajatud omaette 30 hoone ja rajatisega linnak, mida ümbritses nelja pääslaga võrkaed ja osaliselt ka tellismüür. Selle sees paiknesid kaks kahekorruselist kasarmut, söökla, kinohoone, riviplatsid jms rajatised. Aga samuti kõrge telliskorstnaga katlamaja koos saunaga, vahtkonnahoone ja garaažid. Kuna nõukogude ajal olid paljud sõjaväeosad osalisel isemajandamisel, siis oli linnakus ka kaks lauta (sigalat), samuti solgijaam.

Rakette transporditi autodega mööda territooriumi ringi. Järgneval pildil on näha rakettide hoiustamise hoone, milles hoiti tagavara rakette ja teostati rakettide hooldust ning remonti. Autopark oli Türisalu raketibaasis suur. 

1988-1990 käisid Türisalu raketibaasis paljud taksojuhid oma autosid tankimas. Soldatid müüsid siit lisaks diislile ka isegi bensiini 72 ja 76. Ümberkautsete tolleaegsed suvilate omanikud on ise olnud raketibaasi soldatite klientideks.