Tõlinõmme järv on kindlasti üks Harku valla huvitavamate loodusobjektide hulka kuuluv vaatamisväärsus. Järevele ligipääs ei ole lihtne. 1991. aastal loodi Vääna maastikukaitseala, mille pindala on 407 ha. Kaitse alla võeti Loode-Eestile iseloomulike põõsasmarana-loopealsed, Tõlinõmme järv ja Tõlinõmme raba.
Tõlinõmme sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on metsa-, soo- ja järvekoosluste ning kaitsealuste liikide ja nende elupaikade kaitse.
Tõlinõmme sihtkaitsevööndis on lubatud kuni 50 osalejaga rahvaürituse korraldamine. Seega, kui osalejate arv ületab 50, siis on vajalik kaitseala valitseja nõusolek.
Kaasa sai võetud Nikon Z 7 hübriidkaamera, mille ees NIKKOR Z 24-200MM F/4-6.3 VR objektiiv ning õhust fotode jäädvustamiseks DJI Mavic 2 Pro droon.
Matk Tõlinõmme järve äärde on umbes 6-7km pikune. Vääna mõisa juurest linnulennult on järveni 3 kilomeetrit. Üsna palju on matkal märga ala. Soovituslik on see väike matk teha läbi kummikutega. Kui liigute matkal grupiga, siis ajaliselt kulub ikka 3+ tundi. Meie grupijuhiks oli Heinart Puhkim, kes tunneb Harku valla territooriumi läbi ja lõhki.
Mitmeid auhindu võitnud Papli talu paikneb piirimail, kus paeplatoo hakkab sooks muutuma. Perenaine on oma hoovis väga ilusti välja toonud selle paeplatoo astangu.
Papli talu perenaine Anne Estra on Väänas elanud 1971. aastast. Kõige uhkem on ta enda aia kivikollektsiooni üle. Harjumaa 2019. aasta kauneima maakodu tiitel läks Papli talule Vääna külast.
Sellel avastusretkel saime teada mis siis on karstiala. Tõlinõmme rabajärvest välja voolav ojake lookleb ja lookleb kuni jõuab “kaljuseinani” ja kaob maa-alla. Jõgi tuleb maa alt uuesti välja umbes 1 kilomeetrit eemal Väänas Kuusiku talu tiikidesse. Nendest tiikidest suurim on 100 x 100 meetrit. Oja läheb suurest tiigist päikesepaneelide juurest edasi Vääna jõkke. Kohalikud kuulevad kevadeti suurvete ajal kuidas maa-alune jõgi vuliseb. Kui sa oled maa-aluse jõe peal, siis pane kõrv vastu puud ja kuulata.
Tõlinõmmet on iseloomustatud kui, õõtsuv maastik paeplatool. Salakavalad loopealsed. Maantee äärest leiab rohkelt põõsasmarana loopealseid, mis oma olemuselt ongi üsna niisked kasvukohad, kuna asuvad paepealsel ja savine aluskiht ei lase sadeveel kohe ära voolata.
Tõlinõmme bussipeatuse kõrval on suurepärased vaated põõsasmaranaloodele. Aastatel 2018-2020 on keskkonnakaitseamet viinud läbi raadamist. Põõsasmaranit kaitstakse kadakate raadamise abil. Põõsasmaran on kolmanda kaitsekategooria taimeliik. Põõsasmaranat kasvab Vääna kaitsealadel enam kui 200 hektaril. Probleemiks on aga kasvukohtade võsastumine, eelkõige kadastumine. Selle vältimiseks on vajalik iga-aastane mõõdukas karjatamine ja vajadusel kadakate ning võsa harvendamine või raadamine.
Just üle nende karjatatavate põõsasmaranaloode jõuategi välja paekivist seinani, mille juures kaob Tõlinõmme rabajärvest välja voolav oja maa alla nagu põrguauku.
Tõlinõmme kurisu, kuhu voolab Tõlinõmme järvest algav Kuriste oja. Rahvasuus nö kuri koht, kus vesi läheb maa alla. Tõlinõmme järvest algav oja suubub just siit paekivi seinast maa alla. Nii nimetatud pea kraav läheb maa alla paekihtidesse.
Harku valla giid, Heinart Puhkim, on isiklikult rääkinud vanema härraga, kes on Tõlinõmme ojas suvel isegi kalu püüdnud. All Kuusiku tiikites kasvatati lutsu kalu ja need kalad tulid suvel mööda oja üles. Pidid maa all ujuma ca kilomeetri ja siis jõudsid ojja. Vanahärra, kes sellest rääkis olla kalu püüdnud jões seistes ja kalu lihtsalt kaldale visnud.
Harju Elu on kirjutanud huvitava loo sohvoosiajast. Kohalike inimeste mäletamist mööda oli kunagine tuntud majandijuht, kohaliku sovhoosi direktor Vello Lind, 1980-ndatel aastatel otsides niisutusvõimalusi Väänas asunud suurfarmi heinamaadele, võtnud vaatluse alla Tõlinõmme järve ja sealt välja voolava ja salapäraselt kaduva oja. Ojasse kadumiskohas värvainet puistates saigi selgeks, kus jõgi jälle maapinnale ilmus – värvainest osutus värvituks üks Väänas asuv mõisatiik, järvest linnulennult ehk viie kilomeetri kaugusel. Seega siis Vello Lind kasutas selle peakraavi ära oma veehoidla jaoks. Veehoidla loomine 1980-ndatel tõi vett piirkonda juurde.
Tutermaa maaparandajate loodud veehoidla saared kaitsevad pesitsuse ajal linde rebaste eest. Sügisel on need saared nii värvikirevad ja tõelised pärlid igale silmale.
1980. aastatel oli Tõlinõmme järv oma linnurohkusega üks ornitoloogide armastatumaid vaatluspaiku. 1987. aasta 16. mail ELUSi bioloogiasektsiooni korraldatud vaatluspäeval, mida juhtisid Tiit Randla ja August Mank, pandi kirja 74 linnuliiki.
“Tõlinõmme ehk ka Humala järv ja ümber paiknev soo on linnuparadiis,” on öelnud 1930. aastatel Eesti üks nimekamaid ornitolooge, Eerik Kumari. Toona pesitsesid ja peatusid 344 hektaril tuhanded naerukajakad, kühmnokk-luiged, sinikael-pardid, hallpõsk-pütid, roolinnud, sookured jt.
Kevadel võib siin kohata sookurgi, rabaservades aga metsist. Kuid suvel on nähtud raba ääres ka palju kullilisi.
Kui sa nüüd oled juba veehoidjani jõudnud, siis siit saad liikuda mööda Tutermaa maaparandajate poolt kokku aetud tammi edasi. Avanevad ilusad vaated veehoidlale ja ühel hetkel leiad ka lüüsi, mille abil saab reguleerida kuidas vett karstiauku lasta. Lüüs on ehitatud 1980-ndatel aastatel. Töötab siiani. Linnukaitse ala jaoks väga hea, sest veehoidla on vett täis. Kevadel ja sügisel on veehoidlas palju vett ja ka rändlinde.
Veehoidla tammi mööda kõndides satud tammi lõpus lodumetsa, mida ei ole väga pikalt. Pärast metsa algab nn Kotlepa talu karjamaa. Siin pead ettevaatlikult liikuma, sest okastraati on vana karjamaa päris tugevasti täis.
Kotlepa talu on tsaariaegne ja siin on ligi 300 meetrit pikk kiviaed, mis kohati on “igihaljas”.
Kui nüüd veehoidla tammi pealt tulid ja liigud Kotlepa talu poole, siis paremat kätt ca 300m on tõeline soo. Soo peal on rabalaukad.
Täna on Tõlinõmme järvele juurdepääs väga raskendatud. Matkasõbrad kindlasti rõõmustaksid 1.5 km pikkuse laudtee üle, mis viiks loodushuvilisest matkaja läbi Tõlinõmme raba Tõlinõmme järve äärde. Kahjuks ei ole laudtee projekti veel kinnitatud, ja eks siin on põhjendatakse vajadus kaitsta liiki nimega tiigilendlane ja taimedest kaitsealuseid aasnelki, jumalakäppa ja põõsasmaranat.
Kui siin Kotlepa talu kiviaia juures jalutad, siis ühel hetkel märkad ala, mis on tihedasti peenikesi pikki rohelisi taimi – osjalised.
Esimese Eesti vabariigi ajal oli Tõlinõmme järv 45ha suurune. Praegu 5,7ha ehk 8x on nüüd järv väiksem. 1935 / 1936 aasta kaevamise ja sookuivendamise töödel kasutati vist isegi kuulsate Saaremaalt pärit kraavihallide abi – veel nüüdki on käsitsi kaevatud kraavis vesi vulisemas. Tookordse maaparandusprojekti tulemusena alanes veepind 38 hektari suuruses Tõlinõmme järves 55 sentimeetrit ning suurest veepeeglist jäi peale kuivendustöid alles vaid 6 hektarit. Ajalooürikud kinnitavad, et allalastud Tõlinõmme järve ümbruse 38 talu said võimaluse kuivendada maad ja harida juurde põldu.
Tõlinõmme veeühistu toimik on arhiivis olemas. Toimik avati 1935. aastal ja viimane leht toimikus 7. märts 1940. Pärast 1937. aasta ebaõnnestunud maaparanduskatseid saada häid heinamaid on järve tase langenud: vesi laiub kõigest 6,5 hektaril. Järve pindala väheneb iga aastaga. Allesjäänud veesilm asub järvesüvendi lõunaosas. Ühelt poolt looduse kallal pandi küll toime midagi koletut. Teiselt poolt põllumaad saadi juurde. Järv säilis, linnukaitseala olemas.
Loodame tulevikuski kajastada Harku valla giidi hr. Heinart Puhkimi poolt läbiviidavaid matku.